Meie lood ja kleidid

Minu ema on läbi elu kõndinud ilusates kleitides. Nõukogude ajal oli igal naisel oma ihurätsep, kes õmbles kõik kleidid, pluusid, kostüümid ja mantlid. Meie pere naised käisid tädi Linda juures. Linda töötas suures rätsepaateljees Raekoja platsis. Seal olid paksude tumepunaste villaste kardinatega proovikabiinid, kriidilõhn ja taustaks vali õmblusmasinasurin. Tädi Linda tervitas avala naeratusega, mõõdulint kaelas, nööpnõelad suunurgas ja rätsepakriit taskus. Tööl olles kandis ta alati kitlit.  Ateljees tuli käia paar korda – esialgu mõõtmas ja moodi joonistamas, hiljem proovis. Aga kui uus kleit valmis sai, oli see justkui selga valatud.

Minu emme kannab iga päev kleite. Tal on neid väga palju. Osasid kleitidest nimetab ta kitliteks. Kitlid on need, millel on ees palju nööpe ja külgedel mõnusad taskud. Taskud on kasulikud, sest neis saab komme hoida. Nätsu võiks ka taskusse panna, aga seda emme ei luba. Ta ütleb, et näritud näts käib prügikastis. Mulle muidu kleidid väga ei istu, mina tahaks kanda Harry Potteri pusa. Aga üks kollane kittel, mis mu emme kapis ripub, meeldib mulle küll väga. See oleks nagu vahvlist tehtud. Sellist vahvlist kitlit tahaksin endale ka. 

Meie sündisime ja kasvasime üsna kitlivaesel ajastul. Sits oli asendunud sünteetikaga, tädi Linda asemel õmblesid kleite väikesed tüdrukud Hiinas või Indoneesias. Seitse esimest aastat oma elust oleksime hea meelega kandnud ainult beebiroosasid või sirelilillasid Hiinas õmmeldud printsessikleite, kui vaid ema oleks lubanud! Hiljem asendusid vahukleidid koolivormiga, kodukitli asemel kandsime lohvakat pusa või suurt T-särki. Isegi second hand ajastu saabumisel ei sattunud meie koju mitte ühtki taskutega kittelkleiti. 

Minu lapsepõlves oli kittelkleit kõige igapäevasem riideese. Kittel pandi selga lasteaeda, seda kanti kodus, külla minnes, suvel õues joostes ja rannas mängides. Aga igaks elujuhtumiks rippus kapis siiski erineva tegumoega kittel. Peokittel oli peenest ruudulisest kangast volangide ja rüüžidega või siis väikeselillelise mustriga, satsiliste varrukatega ning elegantselt pikk. Kodukitlid olid seevastu lühemad ja lihtsama lõikega, rannakitlid sageli päikesest pleekinud, varrukateta või õlapaeltega. Kitlitaskutesse oli mõnus korjata värvilisi kivikesi, teokarpe või maast leitud kopikaid. Kitlivööd sai kanda juustepikendusena või siduda mängukoerale jalutusrihmaks kaela ümber.

Kanna kleiti, Kaunis Naine!

Meie lood ja kleidid

Minu ema on läbi elu kõndinud ilusates kleitides. Nõukogude ajal oli igal naisel oma ihurätsep, kes õmbles kõik kleidid, pluusid, kostüümid ja mantlid. Meie pere naised käisid tädi Linda juures. Linda töötas suures rätsepaateljees Raekoja platsis. Seal olid paksude tumepunaste villaste kardinatega proovikabiinid, kriidilõhn ja taustaks vali õmblusmasinasurin. Tädi Linda tervitas avala naeratusega, mõõdulint kaelas, nööpnõelad suunurgas ja rätsepakriit taskus. Tööl olles kandis ta alati kitlit.  Ateljees tuli käia paar korda – esialgu mõõtmas ja moodi joonistamas, hiljem proovis. Aga kui uus kleit valmis sai, oli see justkui selga valatud.

Minu emme kannab iga päev kleite. Tal on neid väga palju. Osasid kleitidest nimetab ta kitliteks. Kitlid on need, millel on ees palju nööpe ja külgedel mõnusad taskud. Taskud on kasulikud, sest neis saab komme hoida. Nätsu võiks ka taskusse panna, aga seda emme ei luba. Ta ütleb, et näritud näts käib prügikastis. Mulle muidu kleidid väga ei istu, mina tahaks kanda Harry Potteri pusa. Aga üks kollane kittel, mis mu emme kapis ripub, meeldib mulle küll väga. See oleks nagu vahvlist tehtud. Sellist vahvlist kitlit tahaksin endale ka. 

Meie sündisime ja kasvasime üsna kitlivaesel ajastul. Sits oli asendunud sünteetikaga, tädi Linda asemel õmblesid kleite väikesed tüdrukud Hiinas või Indoneesias. Seitse esimest aastat oma elust oleksime hea meelega kandnud ainult beebiroosasid või sirelilillasid Hiinas õmmeldud printsessikleite, kui vaid ema oleks lubanud! Hiljem asendusid vahukleidid koolivormiga, kodukitli asemel kandsime lohvakat pusa või suurt T-särki. Isegi second hand ajastu saabumisel ei sattunud meie koju mitte ühtki taskutega kittelkleiti. 

Minu lapsepõlves oli kittelkleit kõige igapäevasem riideese. Kittel pandi selga lasteaeda, seda kanti kodus, külla minnes, suvel õues joostes ja rannas mängides. Aga igaks elujuhtumiks rippus kapis siiski erineva tegumoega kittel. Peokittel oli peenest ruudulisest kangast volangide ja rüüžidega või siis väikeselillelise mustriga, satsiliste varrukatega ning elegantselt pikk. Kodukitlid olid seevastu lühemad ja lihtsama lõikega, rannakitlid sageli päikesest pleekinud, varrukateta või õlapaeltega. Kitlitaskutesse oli mõnus korjata värvilisi kivikesi, teokarpe või maast leitud kopikaid. Kitlivööd sai kanda juustepikendusena või siduda mängukoerale jalutusrihmaks kaela ümber.

Kanna kleiti, Kaunis Naine!